Kahe kolmandiku ulatuses katab saart liigirohke laialehine salulehtmets, mis on looduskaitse all alates 1930. aastast. Põhjast lõunasse kulgeva seljandiku madalamas kohas sirgub lopsakas sõnajalg inimkõrguseks. Lõunapoolsed puisniidud ja loopealsed köidavad loodussõpra oma haruldaste taimekoosluste ja liigirohkusega.

Abruka saar kuulub Natura 2000 võrgustiku linnu- ja loodusalade koosseisu.

Laialehine salulehtmets on Läänemere mail ainulaadne, sest see on jäänuk soojematest kliimaperioodidest ja sarnaneb oma varjuarmastava taimestiku poolest Lääne-Euroopa pöögimetsaga. Loode-kagu lõunasuunaline seljandik hargneb kaheks. Laialehiste metsade levik seostub üksnes nende seljandikega.

Metsas kasvavad valdavas enamuses pärnad, sekka vahtrad, jalakad ja saared. Vähem leidub kaske, haaba, kuuske ja tamme. Kõrgemad puud küünivad kuni 30 meetrini, puude iga ca 100 aastani, jalakate ja pärnade vanuseks isegi kuni 110-200 aastat.

Mets on rikas ka samblike poolest: maksasamblikud, lehtsamblikud (Parmelia-liigid) ja põõsassamblikud (Ramalina- liigid).

Alusmetsas kasvab massiliselt sarapuid, kuslapuid, magesõstraid, näsiniint,

vähem pihlakaid ja viirpuid, türnpuid ja toomingaid.

Rohurindes on tüüpilised laialehise metsa liigid.

Seljandike vahelisel alal levivad angervaksa ning kohati sõnajala kasvukoha tüübi puistud.

Haruldastest liikidest kasvavad salulehtmetsas: pori nõiakold. uimastav varesputk, roomav akakapsas, varju- püsikluste, raudsoodahein, karulauk ja paljud käpaliste liigid.

Lindudest asustab Abruka saare metsa liigirikas salulembene linnustik: rästa liigid, tihase liigid, puukoristaja, must kärbsenäpp, mets- ja väike lehelind.

Metsa kuuse kasvukohas võime kohata pasknääri ja isegi mänsakut, puutüvedes ka jääkosklaid ning viimastel aastatel on nähtud isegi mõni paar merikotkaid.