Abruka island
Visit Saaremaa
Puhka EestisAbruka – üts meretagune asi
Kas teadsid, et “… tule saarele Sa, tule saarele Sa…” laul on tegelikult Abruka Valss?
Algupäraselt olla isegi olnud sõna “saarele” asemel “abruka”.
… miskipärast arvame et peale selle on veel mitmeid asju mida Sa Abruka saare kohta võiksid teada saada, seega seila meitele asja uurima ning kes teab, äkki näeme juba peatselt saarel!
„Tule Abruka sa. Kas uju või sõida või sõua…“ „Peame aga oma Abruka peale keik ää mahtuma, vesi ümberringi, meretagune asi, küll valjud tuuled viha jahutavad. Jah. Selline on see meite saarerahva elu. Tule Abrukat kaema – ikkagi ju meretagune asi.“ Nõnda arutles isekeskis krapsakas külanaine Malli kirjanik Jüri Tuuliku novellis „Meretagune asi“. Abrukal on rahu, vaikus, linnulaul ja meremüha…Ajaloost on teada, et Abruka kuulus Lääne-Eesti piiskopkonnale, kes kasutas keskajal saart hobuste karjatamiseks. Kuressaare pidas Abrukat oma abimajandiks. Siit saadi võid, kala ja heina. Abrukat ja siinset külaelu kogu selle võlus ja valus on ehedalt kujutanud kirjanikud Albert Uustulnd ning vennad Ülo ja Jüri Tuulik. Nende teoste muhedad karakterid, vahvad juhtumised, paikkondlik keelekasutus ja üksteisele vimkasid viskavad külamehed tagavad tõeliselt mõnusa lugemiselamuse. Kultuurihuvilisi ootavad vanad külakohad koos jäätisega varustatud muuseumi, nägusa linnuvaatlustorni, tüüaka tuuliku, miniatuurse ja kenasti hooldatud surnuaia ning hubaste taluhoonetega. Jälgitavad on mõned müürifragmendid ja vundamendid siin varem asunud karjamõisa hoonetest ning üle saare kõrgub sihvaka ja väärika valvurina 1931 aastal valminud 36-meetrine raudbetoonist tuletorn. Saare suurimaks ehteks on kahtlemata siinne salulehtmets, mille võimsad krobelise koore ja laiuvate okstega pärnad on kui vanad head sõbrad, kelle turvalisse rüppe varjule minna. Kõrged sõnajalad ja rikkalik taimestik rammusate viinamäetigudega loovad ilme haldjalikust võlumetsast, mille sügavast smaragdrohelusest võiks suvalisel hetkel välja ilmuda mõni ebamaine muinasjututegelane.
Tekst Kadri Aller, alias Saarehull
